Taaveti kultuuritalu perenaine Viivika Orula on kirglik pärandkultuuri austaja

„On tore, et meie silgu-, piimaklimbisupi- ja jõhvika jutud inimesi nii köidavad,“ sõnab Taaveti talu perenaine Viivika Orula, kes võttis Läänemaa toidunädala programmist osa teist aastat. „Kui tuli teade, et on võimalus toidunädalal uuesti osaleda, viskas Varje Paaliste õhku soolasilguga kartuli keetmise idee. Mina olin just kuulnud ühelt Soolu inimeselt mälestuskildu möödunud sajandi kahekümnendatest piima-klimbisupi kohta. Nii need kaks kokku said. Marjaks valisime sel aastal jõhvika, mida meie Leidissoo rabas alati ohtralt leida on,“ räägib Viivika.

 

Jõhvikaga magustoidu valmistamise eest hoolitsesid Soolu külas toimetavad tippkokad Rado Mitro Nurgapõllult ja Helen Pohl Peetri gurmeetalust. Osalejad võtsid kaasa ka ise tehtud jõhvikamoosi ja perekonna retsepti järgi valmistatud piima-klimbisuppi. Suppi serveerisid kaks erinevat perenaist ning neid järgemööda mekkides sai maitse erinevusi ja klimpide paksust võrrelda. Keedeti ka kupakartulit ja söödi silgu-munakastet. „Põhiline on aga jutt, mida ümber nende toitude räägitakse ja et kokkusaamine veelgi meeleolukam oleks, olid meil ka muusikalised vahepalad. Eelmisel aastal mängis meie kokkusaamisel hiiu kannelt ja torupilli Viive Marleen, sel aastal täitis ruumi muusikaga Anu Suik akordionil,“ selgitab Viivika.

 

 

Ka eelmise aasta toidunädala üritus sündis arutelust kogukonna liikmetega. „Käivitajaks sai just üks sõna, juttu tuli meie kandile omasest jahusupist ehk törlöndist! Tahtsime seda proovida. Kaasaegse puudutuse pidi andma tippkokkade valmistatud magustoit, mille üks koostisosa oli Läänemaa looduses laialt levinud põldmari,“ meenutab Taaveti talu perenaine.

 

„Inimesed haakusid ideega hästi ja Taaveti kultuuritalu rehetoa suure laua ümber saimegi kokku. Degusteerisime erinevaid törlönte, ajasime juttu ja mekutasime põldmarja magustoite. Tegime ka üleskutse, et inimesed annaksid teada oma törlöndi kogemusest ja saime vastuseid üle Eesti. Selgus, et erinevates piirkondades tähendas see sõna päris erinevaid toite aga kõiki neid ühendas, et toit oli lihtne, soodne ja toitev,“ selgitab ta.

 

Toit on osa meie kultuuripärandist

 

Viivika tunnistab, et ei oska ise süüa teha ja talle ei meeldi süüa teha. Küll aga on ta kirglik pärandkultuuri austaja. ,,Et toit on osa meie pärandist, siis huvitab mind väga kõik toiduga seonduv. Kuidas oli, kuidas on traditsioonid kandunud tänasesse päeva, millised on toiduga seotud uskumused ja tavad. Samuti kõige söödavaga seotud murdekeelsed sõnad ja väljendid, regilaulud,“ selgitab Viivika, kelle sõnul on põnev jälgida, kuidas iidne läheb üle uueks ja innovaatiliseks.

 

Viivika räägib, et selgi pühapäeval lipsasid külaliste mälestustest esile sõnad “suviline” ,”kalberkants”, “tidi-lidi” ja “lita-lata” ning Lehti Ledis meenutas oma isa ütlemist, et kes piimasupi ja pudru juurde leiba veel sööb, see pannakse vangi. “Need sõnad ja väljendid ootavad nüüd veel uurimist, et kas neid ka kusagil mujal kasutati või olid nad ühe pere või ühe küla sõnad,” jätkab ta.

 

„Läänemaa toit on lihtne, aga toitev – eks oma osa on mänginud meie kehvakesed põllud. Aga olen ka aru saanud, et läbi aegade on inimesed olnud leidlikud, kuidas toidulauda rikastada ja samas kõike ära kasutades, et ei tekiks toidu raiskamist. Tänasel päeval on toit suhteliselt universaalne ja kokad teevad suurepärast tööd. Aga kellega ka ei räägiks, siis heldimusega meenutatakse ikka oma ema või isa valmistatud toitu, mille maitset väidetavalt enam taastada ei õnnestu, kuidas ka ei prooviks. Loodetavasti on ka järgmiste põlvkondadega nii, et kõige parem maitse pärineb lapsepõlvest, oma kodu köögist,“ sõnab ta.

 

Viivika juured on Läänemaal ja Pärnumaal. „Soolu külast on pärit minu ema ja siin elasid mu vanaema ja vanaisa, kellel suviti külas käisime, kui laps olin. Oma sidemeid Läänemaaga süvendasin 10 aastat tagasi, kui hakkasin Soolu rajama oma suvekodu. Siis alustasin ka küla ajalooga tutvumist ja see viis mind kokku põnevate lugude ja toredate inimestega,“ räägib Viivika ning jätkab: „Õppisin tundma ka oma laiaulatuslikku suguvõsa, kellega varem kontakti ei olnud või kelle olemasolustki teadlik ei olnud. Nüüd võin täie kindlusega öelda, et terve mets on sugulasi täis!“

 

Neljandat aastat juhib Viivika Oru kultuurisaali tegemisi ja täna võib ta täie kindlusega öelda, et saali tegevus on käivitunud. ,,Suur osa meie kogukonnast on tee kultuurisündmusi nautima üles leidnud ja välja on kujunenud saali sõprade kogukond, kes kõikidel tegemistel teraselt pilku peal hoiavad ja oma abi pakuvad,“ ütleb ta.